24. detsember 2012
Päev, mil enamus meist arvatavasti veetsid aega oma perega ning avasid kinke kaotas hip-hopistseen ühe selle generatsiooni kõige mõjukama ning erilisema artisti, nimega Courtney Everald Dewar JR, meie tunneme teda rohkem Capital Steezina. New Yorgist pärit räppar ei jõudnudki elu elada, 19 aastat. Mehe elu ei võtnud õnnetus, mõrv või miski muu vaid elu ise – enesetapp. Mis teda ajendas seda tegema? Who knows, vähemalt pole keegi avalikult tulnud ja öelnud. Viis, kuidas ta välja läks siit elust jättis vähemalt jälje ning paneb mõtlema. Minnes oma record labeli katusele ning sealt ülevalt saates sõnumid oma lähedastele sõpradele sisuga, et ta armastab neid ning minut enne 12.00 tweetides “The end.” ja siis alla hüpates, fuck.. Kuigi füüsiliselt on ta surnud siis ta mälestus elab meis kõigis edasi tema muusika kaudu.
Minu lemmik verse üldse tema poolt: (kõige esimene)
Ma arvan, et te kõik saate aru nüüd, miks mina ja Richard kirjutame temast. 2 aastat on möödas ning kuidagi tuleb mehele, kellest koos Flatbush Zombiede ja The Underachieversitega algas BEAST COAST austust avaldada.
Steelo ise algas räpiga tegelema 2009 ajal ning juba tol samal aastal moodustas ta praeguse aja ühe kõige suurema ning lahedama grupi “Pro Era” koos oma sõbra ning praeguseks hetkeks tuntud räppariga Joey Bada$$. Mida Pro Era ja Joey juures märkimisväärseks tuleb pidada on seda, et Joey ja terve kollektiiv ei jäänud peatuma kui Steelo surma sai, vaid pigem võtsid inspiratsiooni sellest, nad liikusid edasi ning tegid veel paremat muusikat tema nimel. That’s real shit if you ask me.
Steezi muusika oli halvematel päevadel halva produktsiooni ning vokaalikvaliteediga amatöörlik hip-hop, kuid see ei olnud kunagi geneeriline. Parimatel, kuid lühikestel päevadel oli see aga vägev, mõtlemapanev, eriline ning originaalne muusika. Isegi läbi odavate mikrofonide ning selliste määrdunud, elu näinud brooklynlike instrumentaalide kostis alati läbi tema kirglik säravus. Steez oli tõeline lihvimata teemant, mõtleja ning tema muusika peegeldas seda. Tema „AmeriKKKan Korruption“ teip oli „mixed bag“. Seal ta näitas endas tõelist potensiaali, kuid see kõik tiriti minu jaoks alla kehva produktsiooniga. Tema tõelised pärlid hakkasid kukkuma selle teibi ning tema surma vahel, kuid kahjuks ei jõudnud ta palju droppida. Steezi soundi ei oska ma kirjeldada. Sellele ei suuda võrdlusi tuua ning ta ise oli väga kompleksne artist. Ta suutis töötada paljude erinevate instrumentaalidega: süngemate, klassikaliste biitidega ning isegi veidi ekstsentrilisemate mfdoomlike biitidega.
Tema lüürika oli alati sügavamõtteline ning oskuslikult koostatud. Sõnad moodustasid kompleksseid, peaaegu et krüptilisi võrdlusi, metafoore ja näiteid. Üheks parimaks näiteks on tema meistriteos „Apex“, mida olen ma literaalselt sadu kordi kuulanud, kuid paljude ridade tähendus on siiani veidi müstiline.
Ta oli isegi veidi liiga sügavamõtteline minu arvates. Lugu „Free the robots“ võtab hästi kokku tema viimased kuud siin ilmas. Usun, et just liigne tõe otsimine viis ta suitsiidini. Selles loos räägib ta maailma lõpust, preachib ühiskonna parandamisest ning üritab meid kõiki hoiatada. Lugu on vägagi emotsionaalne suurepärase produktsiooniga. Tõeline meistriteos mille sarnast kunagi ei tule.
Minu jaoks oli ta kogu „indigo“ räpi algataja või vähemalt ta tegi seda kõige paremini. Ta tegi väga suure töö East Coast hip-hopi tagasi toomisel. Ilma Pro Era ning Beast Coast liikumiseta poleks hip-hop sellises arenenud vormis nagu tänapäeval. Capital STEEZ tõesti muutis mängu väga lühikese ajaga ning nagu Flatbush Zombied kunagi ütlesid:
„The game ain’t been the same since Steez fucked around and died.“
häid jõule teile ning kuulake head räppi
yung tanel/rchrd
TANEL x RCHRD 