2014

Aasta läks kiirelt, Minul ja RCHRdil oli hea aasta, loodetavasti teil ka, kuid veel lahedam aasta oli hip-hopil. Üleüldiselt oli see aasta nagu alati, olid oma säravad teemantid ja olid oma disappointmentid ning selle postiga tahame me need välja tuua teie jaoks.

2014 aasta parimad albumid/mixtape’d/EP’d/LP’d 

Aasta algas sitaks lahedalt, 21ndal jaanuaril pani Ty Dolla Sign oma Beach House EP välja ning nädal hiljem 28ndal tuli selle aasta üks kõige paremaid plaate välja Isaiah Rashadi poolt. That’s right, I’m talking about Cilvia Demo. See EP oli lihtsalt WOW koheselt, mulle nii meeldis see ning arvestades, et enne seda polnud ma Isaiah Rashadist mitte midagi kuulnud oli väga tore näha debüüdina midagi nii hästi tehtud. Introspektiivne temaatika kombineeritud tema coming-of-age stooriga ning lisades taha väga toore ja kõva produktsiooni tegi sellest EP’st ühe mu selle aasta lemmiku.

OXYmoron

Ma mõtlesin, kuhu panna see album. Kas parimate albumite alla või pettumuste? Õnneks jääb see album ikkagist siia. Peale Habits & Contradictions’eid olid mul Q’le haigelt suured lootused, no kammooon see viimane album oli selline killer, et ei suuda kuulamist siiamaani lõpetada. Oxymoron ei olnud kaugel sellest, mis ma ootasin, kuid ta jäi nõrgaks. Album ise oli agressiivsem lüürika poolest, kuid nõrgema sisuga kui ta eelmine album. Samas tuleb seda albumit kiita sellega, et siin on minu arust üle viie väga kõva üksiku bängeri. Kõige suuremad neist on “Collard Greens”, “Yay Yay”, “Break the Bank” ja “Hell of a Night”. Nende laulude produktsioon kooskõlas agressiivse lüürikaga tekitab neist väga eepilised üksikud laulud, kuid album ise ei olnud kahjuks väga järjekindel.

Dun-dun-dun-dun-dun…

Freddie Gibbs & Madlib – Piñata

BITCH YOU GUESSED IT (get the reference lmao), aasta album fo’ sho minu jaoks. No nüüd ütlen teile päris toorelt ära, et kui te seda kuulanud pole siis te olete päris imelikud. 17 laulu puhast killimist Freddie Gibbs poolt koos featuritega Danny Brown, Raekwon, Ab-Soul ja muude loomade poolt. Mis selle albumi tõsiselt eriliseks teeb on Madlib produktsioon, kuigi võib öelda, et Madlibi produktsioon on out-dated, sest isegi sellel albumil olid vaibid väga vanad, kuid albumi elavdasid üles sellised tegelased nagu Danny ja Earl Sweatshirt, seega kõik on A-OK. Nostalgia ning narko on selle albumi võtmesõnad.

Märtsis debüütis ka selline vend nagu YG, päris kreisi elu tal. “My Krazy Life” on perfektne debüüt, põhimõtteliselt sama hull, kui Isaiah Rashadi debüüt. 46-mindine album täideti eelkõige moraalsete sõnumitega, kahetsustega ning mõne saavutusega. Kui ma millegagi võrdleks seda albumit oleks see kindlasti Kendrick Lamari “good kid, m.A.A.d City”, narratiivid on väga sarnased ning mõlemad üritasid mingisugust sõnumit sheerida.

Obscure nimi kooskõlas beast coastiga, arvate ära?

The Underachievers – Cellar Door: Terminus Ut Exordium

7ndal märtsil lähevad nad Helsinki esinema koos Flatbush Zombiedega, endal plaan minna. Minge teie ka! Facebook link: http://www.facebook.com/events/285916011617858/

Back to the album. Ma olen aus ning ütlen, et minu silmis on Indigoism way better, aga see ei tee seda albumit halvaks, lihtsalt Indigoism oli way too good. Mis mina nende puhul märganud olen on see, et nad üritavad individuaalsete laulude kirjutamise asemel arendada neid kindlaid teemasid, mis nende lauludes koguaeg välja tulevad ning seda ma nägin samuti selle albumi puhul. Samuti tunnen ma, et Cellar Door puhul on tegu nö järjega Indigoismile, justkui tekitaksid nad mingit triloogiat siin või midagi, üpris cool. Versed on head, production on mõne laulu puhul väga sick, kuid kahjuks mitte väga järjekindel ning temaatika on ikkagist väga sarnane Indigoism omale. (dank weed, third eye n shit) Stand-out tracke on ka, “Nebulous” on cool.

STN MTN / KAUAI

Peale Because the internet’i ning Camp’i olid mul kõrged lootused Gambinole ning ta tootis. 2-osaline mixtape mille väljastas ta kahel eraldi päeval kinnitas neid. Ma lootsin, et ta liigub eemale sellest teemast, et kui raske on olla mustanahaline nohik ning seda ta tegi. Mingeid elemente sellest jäi ikkagi alles aga üleüldiselt ta avastas ennast uut moodi ning see mixtape näitas ka mulle teda teises valguses.

I’m prolly finna go to hell anyway.

Vince Staplesi EP „Hell can wait“ oli samuti vägagi positiivne üllatus. Staples suutis 24 minuti sisse pakkida tugevad, originaalsed instrumentaalid ning mõtlemapanevad sõnad. See EP oli täiesti soliidne tervik, hästi läbimõeldud ning koostatud. Nii noorest California artistist ei oleks ma oodanud sellist vägagi sügavat lüürikat. Vince oskab vokaale väga hästi loo sisse sulandada ning tekitada lõõgastavad kuid siiski bangivad trackid. Tema EP oli kindlalt üks 2014 aasta pärle ning loodan, et ta dropib 2015 aastal midagi pikemat ja veel paremat. Vince Staplesil on tohutult potensiaali ning oma kaarte õieti mängides suudaks ta vabalt räpimaailma vallutada.

Killer Mike ja El-P ehk RUN THE JEWELS tulid välja sellise kullatükiga nagu Run the Jewels 2. Haip oli suur ning haip tasus ennast ära. Mäletan, et ärkasin hommikul ülesse ning läksin hiphopheadsidesse ning seal see oli.. RTJ2 IS NOW OUT. Mis ma tegin? Laadisin alla ning nautisin seda, poole albumi peal ma teadsin, et see album on raudne Album of the Year kandidaat. El-P, keda mina pean üheks kõige paremaks produtsendiks üldse praegu tõi sisse nii palju erinevaid hääli ning lahedaid vaibe koos väga killer dubstep beatidega ning mõlemad mõrvasid verse’si haigelt agressiivse ning laheda lüürikaga, eriti Killer Mike. Fuck yeaaah, kindel listen. 100%

Peale RTJ2te tuli välja veel kolm väga killer plaati, kuid nendest oleme me juba reviewd ära kirjutanud. Need 3 plaati olid Ghostface Killah “36 Seasons” , OG Maco EP ning J. Cole “2014 Forest Hills Drive”  viimane neist oli ka võitleja Album of the Year tiitli jaoks.

Lingid:

https://indigoismus.wordpress.com/2014/12/20/og-maco-ep-ulevaade/

https://indigoismus.wordpress.com/2014/12/13/ghostface-killah-36-seasons-albumi-ulevaade/

https://indigoismus.wordpress.com/2014/12/09/j-cole-2014-forest-hills-drive-albumi-ulevaade/

2014 aasta suurimad pettumused

Suurim dissapointment aastal 2014 oli Ab-Souli „These days“. Album oli lihtsalt õeldes mage. See ei olnud Soulo tasemelgi ning püüdis pigem mainstreami lüpsta, kuid isegi seda ei suudetud korda saata. Paljud arvavad et see oligi planeeritud nn „troll“ albumina, ning Ab-Souli päris album tuleb hiljem välja. Minu arust on päris lamp nii teha, see võttis temalt lihtsalt tõsiseltvõetavusepunkte maha. Albumi peamisteks probleemideks oli väga kesine, pehme, igav produktsioon, idiootne temaatika ning debiilne lüürika. Biidid olid lihtsalt unexciting. Tundus et nendega mindi mõõda ohutut teed ja seda ei taha ma kunagi kuulda. Ab-Soul on muidu tuntud oma tõsise ning intelligentse temaatika ja lüürika poolest, kuid „These days“-is lasi ta kõige, mis varem oli üles ehitatud potist alla ning hakkas räppima geneerilistel raha-naised teemadel. Mage produktsioon pluss veel magedamad sõnad võrdub täielik rongiõnnetus millel oli praktiliselt ainult kaks kuulatavat lugu. Loodan et Ab-Soul tuleb uuel aastal millegi paremaga välja ning hoiab lippu veidi kõrgemal.

Kui ma saaks Eminemilt küsida midagi, küsiksin ma “What the fuck was ShadyXV?”. Reaalselt, what the fuck was that. Oh Eminem, kuidas me kõik oleme sind kuulanud ning sa suutsid isegi panna välja ühe väga soliidse albumi MMLP2 kujul, mis mullegi väga meeldis, kuid peale ShadyXV kuulamist oli mul tõsine šokk effekt..see album oli tühi. Tühi produktsioonilt, tühi sisust, isegi sinu cool flow ei suutnud päästa seda.

Haip on tähtis ning on teinud uusi väljalaskeid väga kõvaks, kuid see aasta rikkus haip ühe täiesti okei albumi minu jaoks ära. See haip oli nii suur, et kui see välja tuli, ma olin kindel, et see on classic..Aga eip, täiesti tavaline album oli. NehruvianDOOM’ist räägin. Bishopi flow oli hea nagu alati, producing oli keskmine, aga ma pidin pettuma, sest ma lootsin sellest albumist midagi erilist, midagi ground-breakingut.

Kuigi võrreldes 2013’ga jäi see aasta nõrgemaks, aga samas ei lasknud ei Kanye ega Kendrick ning mõned teised suuremad nimed midagi välja peale üksikute singlite, kuid samas anti võimalust up-and-coming artistidele võimalust end tõestada. Overall tuleb tõdeda, et oli päris hea aasta ning loodetavasti tuleb veel parem aasta.

cheers from your boys yung tanel & rchrd

stay happy fam

Advertisements

Capital Steez

24. detsember 2012

Päev, mil enamus meist arvatavasti veetsid aega oma perega ning avasid kinke kaotas hip-hopistseen ühe selle generatsiooni kõige mõjukama ning erilisema artisti, nimega Courtney Everald Dewar JR, meie tunneme teda rohkem Capital Steezina. New Yorgist pärit räppar ei jõudnudki elu elada, 19 aastat. Mehe elu ei võtnud õnnetus, mõrv või miski muu vaid elu ise – enesetapp. Mis teda ajendas seda tegema? Who knows, vähemalt pole keegi avalikult tulnud ja öelnud. Viis, kuidas ta välja läks siit elust jättis vähemalt jälje ning paneb mõtlema. Minnes oma record labeli katusele ning sealt ülevalt saates sõnumid oma lähedastele sõpradele sisuga, et ta armastab neid ning minut enne 12.00 tweetides “The end.” ja siis alla hüpates, fuck.. Kuigi füüsiliselt on ta surnud siis ta mälestus elab meis kõigis edasi tema muusika kaudu.

Minu lemmik verse üldse tema poolt: (kõige esimene)

 

fdd1012f11491605069506db5b102328

 

Ma arvan, et te kõik saate aru nüüd, miks mina ja Richard kirjutame temast. 2 aastat on möödas ning kuidagi tuleb mehele, kellest koos Flatbush Zombiede ja The Underachieversitega algas BEAST COAST austust avaldada.

Steelo ise algas räpiga tegelema 2009 ajal ning juba tol samal aastal moodustas ta praeguse aja ühe kõige suurema ning lahedama grupi “Pro Era” koos oma sõbra ning praeguseks hetkeks tuntud räppariga Joey Bada$$. Mida Pro Era ja Joey juures märkimisväärseks tuleb pidada on seda, et Joey ja terve kollektiiv ei jäänud peatuma kui Steelo surma sai, vaid pigem võtsid inspiratsiooni sellest, nad liikusid edasi ning tegid veel paremat muusikat tema nimel. That’s real shit if you ask me.

Steezi muusika oli halvematel päevadel halva produktsiooni ning vokaalikvaliteediga amatöörlik hip-hop, kuid see ei olnud kunagi geneeriline. Parimatel, kuid lühikestel päevadel oli see aga vägev, mõtlemapanev, eriline ning originaalne muusika. Isegi läbi odavate mikrofonide ning selliste määrdunud, elu näinud brooklynlike instrumentaalide kostis alati läbi tema kirglik säravus. Steez oli tõeline lihvimata teemant, mõtleja ning tema muusika peegeldas seda. Tema „AmeriKKKan Korruption“ teip oli „mixed bag“. Seal ta näitas endas tõelist potensiaali, kuid see kõik tiriti minu jaoks alla kehva produktsiooniga. Tema tõelised pärlid hakkasid kukkuma selle teibi ning tema surma vahel, kuid kahjuks ei jõudnud ta palju droppida. Steezi soundi ei oska ma kirjeldada. Sellele ei suuda võrdlusi tuua ning ta ise oli väga kompleksne artist. Ta suutis töötada paljude erinevate instrumentaalidega: süngemate, klassikaliste biitidega ning isegi veidi ekstsentrilisemate mfdoomlike biitidega.

 

Tema lüürika oli alati sügavamõtteline ning oskuslikult koostatud. Sõnad moodustasid kompleksseid, peaaegu et krüptilisi võrdlusi, metafoore ja näiteid. Üheks parimaks näiteks on tema meistriteos „Apex“, mida olen ma literaalselt sadu kordi kuulanud, kuid paljude ridade tähendus on siiani veidi müstiline.

 

Ta oli isegi veidi liiga sügavamõtteline minu arvates. Lugu „Free the robots“ võtab hästi kokku tema viimased kuud siin ilmas. Usun, et just liigne tõe otsimine viis ta suitsiidini. Selles loos räägib ta maailma lõpust, preachib ühiskonna parandamisest ning üritab meid kõiki hoiatada. Lugu on vägagi emotsionaalne suurepärase produktsiooniga. Tõeline meistriteos mille sarnast kunagi ei tule.

 

Minu jaoks oli ta kogu „indigo“ räpi algataja või vähemalt ta tegi seda kõige paremini. Ta tegi väga suure töö East Coast hip-hopi tagasi toomisel. Ilma Pro Era ning Beast Coast liikumiseta poleks hip-hop sellises arenenud vormis nagu tänapäeval. Capital STEEZ tõesti muutis mängu väga lühikese ajaga ning nagu Flatbush Zombied kunagi ütlesid:

„The game ain’t been the same since Steez fucked around and died.“

häid jõule teile ning kuulake head räppi

yung tanel/rchrd

OG Maco EP ülevaade

OG Maco on Atlanta osariigist pärit artist, kes on hetkel tuntud oma hittloo “U guessed it” poolest. See lugu aitas tal väga jõuliselt 2014. aastal breakida hip-hopistseeni ning see sai uskumatult populaarseks vine-i meemiks. Oma 15 loo pikkuse EP (??) kukutas Maco novembri lõpus ning minu arust jäi see üldiselt vaiba alla, mingit hypet see ei keetnud. Võib-olla pole ma lihtsalt väga kursis Atlanta hip-hopistseeniga, sest avastasin antud teibi veidi hilja.

Uksest sisenedes lootsin/ootasin kohata rohkelt agressiivsust ning värskeid, vürtsikaid instrumentaale, a’la “U guessed it”. Minu prognoosid olid üldiselt tõesed, kuid minugi rõõmuks suutis Maco antud teoses näidata endas ka veidikene pehmemat ning rahulikumat külge. Albumi jooksul jäi sound ikkagist karmiks, olgugi et mõned lood keerasid seda madalamaks. Maco suutis vastavalt vajadustele oma flow-d ning häält reguleerida (a’la Danny Brown), mis tõi kuulamisse uue värskuseleveli. Leidsin, et Macol oli siin kaks iseloomulikku hääletooni ning flow-d. Esimene oli pehmem, kuid siiski piisavalt agressiivne, et minu tähelepanu hoida. Hääl oli mõnusalt pohhuistlik, selline mugav, tugitoolilik toon. Leidsin, et säärane stiil tegi albumi mitmekülgsemaks ning talutavamaks, kuna tund aega järjest karmi tagumist oleks veidi häirima pannud.

Teine flow oli täielikult balls to the wall agressiivne. Kõik ad-libid olid keeratud üheteistkümne peale ning vend lihtsalt karjus mikrisse. Midagi Zelooperzi “Sagging” ja Death Gripsi “The feveri” refrääni moodi. Agressiivsust oskab Maco hästi, sest ta suudab tuua sisse vahva tasakaalukuse. Näiteks kõige karmimates lugudes ta peab pikemaid pause ridade vahel, et me suudaksime end koguda ning laseb siis jälle edasi. Maco on üks vähestest kes suudab tõelise räuskamise mõnusaks muusikaks formeerida.

Ad-lib game on selles teoses täielikult olemas. Alati paistab midagi olema tagaplaanil ning vokaalid pole helilises mõttes kunagi pealispinnalised. Oleks nagu mitu dimensiooni.

Näide heast flow-gamest:

Paljude arust on albumi peamiseks miinuseks Maco keskpärane, kui sedagi, lüürika. Sõnalises mõttes on album tõesti väga pealispinnane. Ei leidu kirevaid võrdlusi, vahvaid metafoore ning ridade vahele pole vaja absoluutselt lugeda. Teemad on klassikalised: “trappimine”, “mul on relv saa aru sellest”, “ma olen thug ja olen seda pikka aega olnud”, “kõik mis ma tean on raha” ja nii edasi. Leian, et Maco ei vajagi ausalt õeldes mingit sügavamõttelist lüürikat. Ta suudab oma edastuse, ad-libide ning instrumentaalidega moodustada huvitava terviku, mida ma ei kuula sõnade pärast vaid puhtalt energia kätte saamiseks. Maco suudab täiesti idiootsed sõnad töötama panna. Oma agressiivsusega paneb ta kuulama enda emotsioone mitte sõnu. See on väga suur lunastav faktor, sest vähesed räpparid suudaksid seda teha.

Produktsiooni poolest oli see EP üllatavalt värske. Suur enamus biite olid trapile kalduvad, kuid neile lisati omapäraseid nüansse juurde ning tulemus oli omapärane ja originaalne. Näiteks loo “Human nature” produktsioon oli minu jaoks täielikult top notch. See oli peaaegu et vaprowave poole kalduv ja kaunilt meloodiline, emotsionaalne. Sämplingutöö oli samuti väga meeldiv. Loos “All on me” sämpliti oskuslikult naisvokaale, mis muutis selle loo minu üheks lemmikuks. “Undefeatedist” leidsin karmi trap-biidi kõrvalt….ooperit. Väga-väga raske on panna kõrget, naisooperilauljat taustal töötama. See lisas loole kummaliselt uue leveli gängsterlikkust ning tegi selle maitsekamaks.

Albumis oli kindlalt väga paljusid häid instrumentaale, kuid oleksin lootnud leida rohkem minimalistlikke biite (a’la “U guessed it”).

OG Maco EP oli värske ja vürtsikas elamus. Soovitaksin Macol vaadata üle üldisema albumitunnetuse, ehk lugude kokkusobitamise. Näiteks, lugu “Lets get it” oli täiesti lambise koha peal. See ei sobinud nende kahe loo vahele ja muutis albumi vibe-i arusaamatuks. Kui Maco viskaks mõned lood välja, et tekiks albumi taha mingi kindel emotsioon oleks see palju arusaadavam ning terviklikum teos. Hetkel ei ole ta võib-olla oma kindla soundi enda jaoks selgeks teinud ja eksperimenteerib veidi liiga palju.

Hinne – keskmine 7

Albumit saab striimida Maco Soundcloudist: https://soundcloud.com/og-maco

-basedrchrd

Ghostface Killah – “36 Seasons” albumi ülevaade

Ghostface Killahi 11s stuudio album “36 Seasons” tuli välja 9ndal detsembril.

Mehe nimi on vast tuttav igaleühele, kes on hiphopist veidikenegi huvitatud olnud. Ghostface Killah kuulub praeguse hetkeni Wu-Tang Clani, kõige mõjukamasse hiphop gruppi to live.

Ghostface Killahi repertuaari kuuluvad sellised albumid nagu “Supreme Clientele”, “Ironman” ja “The Big Doe Rehab” ning üle 6 albumi veel. Samuti on tal collab albume ning väidetavalt peaks tulema välja MF DOOMiga ka collab album. (can’t wait)

Album ise on concept album. Concept album tähendab sellist albumit, mis jälgib kindlat teematikat/storyt või siis ühe kindla isiku lugu. Selle albumi puhul kehtib viimane.

Laulude arv: 11

Pikkus: 40 minutit ning 15 sekundit

Lindistati: 2014

Albumi loomisel lõid kaasa erinevad inimesed. Produtseerimise poole pealt tegutses Lil’ Fame, kes on M.O.P liige ning The Revelations. Samuti tuli appi Matt Rosenberg, kes eelnevalt töötas koos Ghostface’ga “12 Reasons To Die” puhul. Rosenbergi roll selle albumi loomisel oli huge. Rosenberg varustas Ghostface’i storylinega, seega võib öelda, et tegu on ikkagist väga suurel määral collab albumiga. Samuti on vanadel hiphop fännidel väga meel näha siin albumis veterane nagu AZ ja Kool G Rap, kelle räppimisoskus ning lüüriline oskus on vägagi alahinnatud.Pea kolmandik lauludes Ghostface Killah ise ei osalegi, kuna nende roll oli terve album sisse seada. Nagu näha siis oli kasu ka, kuna storyline sellel albumil töötas vapustavalt hästi ning Ghostface Killah räppimine kombineerides selle storylinega on loonud väga laheda albumi.

Nagu eelnevalt mainitud on tegu concept albumiga, mis tähendab, et jälgitakse kindlat stoorit või tegelast. Selle albumi peategelaseks on Tony Starks ning tema tagasitulek Staten Islandile. Albumi nimi “36 Seasons” tulenebki sellest, kuidas Tony Starks ise oli ära 9 aastat ehk 36 hooaega. Väga cool. Esimene laul “The Battlefield” sätib ära keskkonna ning albumi algse temaatika. Tony vabastatakse vanglast ning ta naaseb Staten Islandile, aga kõik on muutunud. Esimestes versedes tuleb juba välja, kuidas kõik on persse läinud, narkomaanid tänavatel ning tuttavaid nägusid pole. Vahet pole, mis juhtub, sind võidakse kinni panna aastateks ning sa võid arvata, et kui sa naased on kõik sama ning cool, aga midagi on alati muutunud. Põhimõtteliselt kõik uued asjad, uus keskkond jne annavad talle “teed” nendele kokkupõrgetele, mis juhtuvad temaga läbi selle albumi. Albumi lõpuks tutvustatakse Tony Starksi uut aliast ehk GFK, kes nüüdseks on New Yorki linna kaitsja.

Produtseerimise poolelt jääb album veidikene nõrgaks, kuigi ta ei pidanud. The Revelations suudab albumi alguses sättida ära väga lahedad ning sügavad meloodiad. Esimese albumi pool võtab produtseerimisega ette veidikene lahjemaid meloodiaid koos klaveriga ning teine pool läheb väga hardiks, kuid samas väga.. randomiks, kui nii võib öelda. Sellist reaalset kindlat teemat pole. Kellegi kohta, kes peaks elama nö geto sees, jääb sellest produktsioonis palju puudu.

Kokkuvõtvalt on album ikkagist hea. Kool G Rap ning AZ ja Ghostface Killah räppimine siin albumil on lihtsalt imeline, tunnen nagu tegu oleks 15 aastat noorema Ghostface Killah’ga selle albumi puhul. Produktsioon veab siin albumil alt, kahjuks. Lüürilise poole pealt ei hoia ta lihtsalt ennast üleval, mis on kahju, sest The Revelationsi soul-teemalised beatid mulle muidu väga meeldivad.

Hindeks paneksin sellele albumile üleüldiselt 7/10. Väga mõnus kuulamine koos hea storylinega.

Link albumile:

– yung tanel

http://www.twitter.com/yungtanel

Albumid mille sa maha magasid 2: Aesop Rock – “Skelethon”

Teine osa sarjast “Albumid mille sa maha magasid”, what’s up. All on ka youtube link albumile.

My boy Richard tegi esimese osa ZelooperZi kohta, isegi mina polnud kuulnud ennem ZelooperZist ennem, kui ta rääkis. Aesop Rock on veidikene rohkem tuntud ma eeldan, aga ikkagist fairly unknown.

Aesop Rock, kelle pärisnimi on Ian Matthias Bavitz, on välja andnud kuus solo stuudio albumit, millest kõige kuulsamad ongi “Skelethon” (2012) ning “None Shall Pass” (2007). Aesop Rocki tuntakse eelkõige tema komplekse ning abstrakse lüürika, vapustava flow ning üleüldise laheda personality pärast. Aesop Rock on kõige suurema lüürikaga artist üldse, kõige rohkem unikaalseid sõnu kasutanud räppar. (http://rappers.mdaniels.com.s3-website-us-east-1.amazonaws.com/)

Kui miski iseloomustaks seda albumit, oleks see innovaatilisus. Võrreldes seda albumit “None Shall Pass”-i või näiteks “Bazooka Teeth”-iga, pole Aesop Rock midagi nii innovaatilist ja erilist varem välja pannud.

Eeltaustaks tuleb võtta, mida Ian koges selle perioodi jooksul, pärast seda, kui releases “None Shall Pass”-i ning selle hetkeni kui hakkas tegema “Skelethon”-i. Aastal 2008 suri Aesop Rocki parim sõber kopsuvähki, ta record label Def Jux kukkus kokku. Seda kõike annab albumis “Skelethon” väga hästi näha, kui Aesop paneb oma tragöödia kompleksesse lüürikasse ning kombineerib selle nö “comedic reliefiga”. Sellest tulenevalt võib antud albumist kuulda kõike lüüriliselt, alates sellest, kuidas Aesop Rock nostalgitseb oma vana populaarsuse üle 2000ndate underground stseenis ning minnes teemani, kus 11-aastane Ian vihastas oma isa välja, kuna ta ei söönud oma köögivilju laulus “Grace”. Fucking amazing lihtsalt.

Võrreldes eelnevate albumitega, kus Aesop Rockil oli see lüüriline oskus olemas ning flow ka muidugi, jõudis ta selle albumiga nö full-circle sinna, kuhu ta oleks pidanud ammu jõudma. Kui miski varem puudu jäi, oli see hea produktsioon, ning sellel albumil on seda palju. Võrreldes ta varajasate beatidega, millel puudus innovatsioon, on temani jõudnud El-P mõju ning Aesop Rock kombineeris selles albumis instrumente, vokaale ja kõike. Selles albumis ei jäänud puudust mõjust psühhedeelilisest rokist, trummidest ning muidugi keyboardist.

Albumit võib üleüldises pildis pidada väga järjepidevaks. Isiklikult on ainult üks skip-track, aga see tuleneb väikestest faktoritest, mis mulle ei meeldi. Kuigi album on järjepidev, ei jää puudu see, et siin oleks sittakanti stand-out tracke.

Racing Stripes, Fryestarter, Zero Dark Thirty ning ZZZ Top on kõik haiged singlid in their own right.

Enda lemmikuks looks on kindlasti Zero Dark Thirty, mis on üks väheseid Aesop Rock lugusid, mis on mainstreamis normaalselt populaarsust saanud. Zero Dark Thirty räägib rap scenest, kui millestki negatiivsest, mis pole mingil määral positiivne. Aesop Rock käsitleb erinevaid probleeme räpi stseeniga alustades sellest, kuidas inimeste ausus jms lihtsalt kaob ära, kui nad liituvad ning hakkavad tuure kütma. Kõige mõjuvõimsam rida siin laulus on kindlasti “Are we supporting the artist or enabling the addict?”. Võttes eelduse, et räpiga üleüldiselt kaasnevad sellised pahed ja deemonid, kas me toetame artiste või nö aitame nende deemonitel välja tulla? Aesop läheb edasi rääkides sellest, kuidas talle on see tähtis ning, kuidas me peaksime toetama artiste, et nad ei läheks sellele nö “halvale teele”. Edasi läheb laul edasi rääkides sellest, kuidas Aesop erineb teistest artistidest oma lähtumise tõttu, miks ta sp on parem ning kuidas temale otsest contenderit ei ole. Samuti läheb lõpu poole teema sellele, kuidas Aesopi deemoneid on samamoodi “enablitud” ning, kuidas ta on fuckinud upi ning ei ole hakkama saanud. “Failed all basic training”

Album kokkuvõtvalt:

Tegu on kindlasti Aesop Rocki parima teosega, kahjuks ma kahtlen, et ta seda üle suudab kunagi teha, aga loota ju võib. Aesop Rock arenes ning suutis oma produktsiooni viia sellele tasemele, kuhu see vaja oli. Aesop Rocki kompleksne ja abstraktne lüürika ei ole kuhugi kadunud ning neid väga järske epiteete on ikkagist laulud täis. Kindlasti album, mis väärib vähemalt ühte kuulamist.

7.5/10

– yung tanel

http://www.twitter.com/yungtanel

http://www.last.fm/user/cashmoneytanel

Albumid mille sa maha magasid 1: Zelooperz – “HELP”

 

Selles jooksvas sarjas üritame lugejateni tuua uusi artiste ning nende alahinnatud või üleüldisemalt maha magatud teoseid. Albumid ei pruugi kõik uued olla – kui sellest albumist palju ei räägita, kuid meile läheb see väga peale, võite siin sellest artikli leida.

Sarja esimeses osas räägiksin veidi Detroidi räppari Zelooperz-i uusimast mixteibist – “HELP”

Zelooperz on 20-aastane ning kõige noorem Bruiser Brigade-i liige. Oma pseudorelevantsuse saavutas ta siis, kui Twitteri kaudu tutvus ta Danny Browniga, ning sellele järgnes kamraadsus. Danny uskus Zelooperz-i talenti, ning “fuck”-is tema varasema loominguga. Tänu sellele valmis Zelooperz-i salvestus täielikult brigaadi abiga ning mõnes loos võib kuulda ka Dannyt ennast või näiteks Dopeheadi.

Zelooperz on alati olnud rohkem ekstsentrilise kõlaga artist. Tema esimeses lindis: “Coon n the room” oli samuti kuulda tema erilist, vägagi karmi ja agressiivset stiili, kuid seal oli see maha toonitud halva produtseerimise ning artisti üldisema kogematusega. HELP-is aga on saund täielikult pohhuistlik, agresiivsus on keeratud üheteistkümne peale ning instrumentaalid on varasemast veel imelikumad ja süngemad. Matraxi produktsioon annab albumile tervikliku ning omapärase meki, mida mina pole kusagil mujal kuulnud. Metafooriks tooksin “Yeezus”-e ning Death Gripsi “No love deep web”-i autistliku sohipoja. Instrumentaalides on tõeliselt rohkelt täielikult idiootseid ning suvalisi saunde, mis ainult lisavad albumi üldisele pohhuistlikule toonile. Helid kipuvad olema sünged, bassirohked kuid samas ka elurõõmsad ning kuidagi huvitavalt lustakad. Album on paksult täis “bangereid”, mida teevad featured veelgi tampivamateks. Isegi aeglased ning niiõelda “emotsionaalsemad” lood kipuvad olema veidi agressiivsed oma produktsiooni tõttu.

 

 

Zelooperzi lüürilisus on nagu tema album – igati pohhuistlik. Album on täis lustakaid kilde ning vahvaid metafoore. Üheks pärliks tooksin: “Hoes on my dick, like birdshit on a statue.”

HELP on temaatilise poole pealt üpriski tavaline “swagrap”, läbi käivad ka mõned räigemad getoteemad kuid midagi väga originaalset selle koha pealt siit ei pruugi leida. Raha, naised, üldine elitism.

Mõne vahvama teema siiski leiab, näiteks lugu “BM” on nagu draamafilm sellest, kuidas noormees ei soovi kellegi “baby daddy” olla. Sisu on täielikult absurdne, koomiline ning väga stiilselt kokku pandud. Veel üheks näiteks oleks lugu: “Saggin”, kus Z üritab meile selgeks teha, et ta ei lõpeta enne, kui ta taskud “saggivad”.

Albumi teevadki nii kuradi eriliseks just artisti väljendusoskus, ad-libid ning tema toon. Zelooperz on astunud täielikult üle “edgynessi” piiri ning leidnud mõnusa, kuid ekstsentrilise irooniamaailma. Lüürika ei ole tõsiseltvõetav – sedagi teab artist ise, kuid album pakub midagi, mida paljud räpparid ei suudaks eluseeski teha. HELP pakub meelelahutust, üldist “fun”-i ning see on hea viis enda üles pumpamiseks. Z oskab panna rõhku õigetesse kohtadesse ning tema esitus on väga meeldejääv ning agressiivne. Lugude taustal võib kuulda tema karjumist, räuskamist või lihtsalt piinlemist. Mõne loo teevad just paremaks konstantsed “WHY???” karjumised.

Album on igati soliidne, leiduvad mõned “skip-trackid”, kuid teised lood teevad skoori tasaseks.

Zelooperz pole eriti selgeks saanud hea aegalase loo tegemise. Need kipuvad olema igavad või naeruväärse lüürikaga. Paljude jaoks oleks album kindlasti väga hit or miss, kuid minu arvates on hitte kordades rohkem kui misse.

Ma ei saa seda kõigile soovitada. Paljud pehmema räpi austajad hakkaksid kindlasti peale esimest träkki iiveldama, kuid minu jaoks on album igati hea, originaalne ning ma usun, et just sellist prohvetit hip-hop vajabki. Oma ikoonilise kõla tõttu sai album kindlalt minu suve soundtrackiks ning üle 1300 play last.fm-is räägib enda eest.

Lõpetuseks hinnang – 8.9/10 – ostaks vinüülil

Albumi saate hankida siit: http://www.hotnewhiphop.com/zelooperz-help-new-mixtape.113437.html

Zelooperzi twitter: @zelooperz

-basedrchrd

J. Cole – 2014 Forest Hills Drive albumi ülevaade

It’s here.

See album on siin ning mul pole sõnu.

Born Sinner ja Cole World olid blandid, nad ei meeldinud mulle vähem ega rohkem kui keskmine album. Üksikud standout laulud olid, kuid temaatika jäi nõrgaks, flow oli tal olemas, aga midagi jäi puudu, something I can’t put my finger on.

2014 Forest Hills Drive leidis selle. Ma ei tea, mis see on, aga see on olemas.

Me tegelikult teadsime et J. Colel oli see anne olemas, aga ta ei suutnud oma esimeste recorditega seda näidata edukalt. Nüüd ta suutis ning mu ainukene reaktsioon on, “wow”.

Laulud eraldi

1. Intro – Üks parimaid introsid, mis olen kuulanud. Väga mõnusad Jazz vaibid kombineerides J. Cole laulmisega. J. Cole on tõsiselt hea lauluhääle omandanud ja üleüldiselt õppinud heal määral laulma, kellele ei meeldiks. Lüürikat väga suurel määral pole, aga see mis on, on vapustav.

“Life get hard, it eats your soul

it clears your mind, learn to fly

Then reach the stars, you take your time

And look behind and said “Look where I came, look how far I done come”

Intro kohta 9/10

2. January 28th –

J. Cole sünnipäev on 28ndal jaanuaril. Laul seatakse sisse väga kummitava naise vokaalidega ning edasi on kõik väga sujuv. Esimesed värsid settivad väga hea tooni eneseteostusest.

“Can paint a picture that is vivid enough to cure blindness

Carolinas finest, you knew that already

And turned to the greatest, you knew that already

And if you would like, I do it twice

I just sharpen my blade for a minute became lost in my ways”

Cole teab, et ta on saavutanud, aga ta tunneb et see pole piisav. Samuti on siin väike viide sellele, kuidas ta ei karda endast suuremaid. Born Sinneri releases ta samal ajal kui Yeezus tuli ning täna pidi samuti Tha Carter V välja tulema.

Cole tunneb, et ta teeb seda kõike millegi suurema nimel, ta fännid teavad temast rohkem, kui ta ise, kõike raha nimel.

I like it, hea sissejuhatus ja build-up koos J. Cole hea flowga teeb sellest heast laulust väga hea laulu.

8/10

3. Wet Dreamz

Selle albumi kolmas kõige parem lugu arvatavasti.

Sujuv, lahja, flow on vapustav ning üleüldine kompott on COOL.

Nii lihtne kui see ka poleks on terve läbiv teema selles laulus oma highschool crushist ning sellest kuidas ta oma süütust üritab kaotada. Arvatavasti kõige “hingelähedasem” laul meile kõigile, kui nii on kohane öelda.

8.5/10

4. 03′ Adolescence

Jällegi hingelähedane laul. Esimene verse keskendub eelkõige sellele, kuidas ta üritab ühte kõige kuumemat tüdrukut oma koolis saada, aga talle tundub võimatu, kuna ta pole enesekindel, kuna ta pole nii fly, kuna ta pole mingi staar kossumängija. Ta küsib endalt “Who am I?” mingisugune existential crisis. Cole küsib oma sõbralt kuidas ka fast cashi teha ning olla “edukas”. Ta sõber kadestab teda. Ta on kõik, mis tema olla tahab, ta oskab räppida ning tal läheb koolis hästi samal ajal, kui tema saab aru, et ta on selles nö “surnud ringis”, aga Colel on võimalus välja saada.

Mulle tundus, et sõnum, mis ta öelda tahtis oli pigem, see et meil kõigil on potentsiaali, meil kõigil on oma talendid, mis on olemas, kuid me ei ole võibolla leidnud neid nii. Igalühel oma interpretatsioon.

8.5/10

5. A tale of 2 citiez

Wow, wow ja WOW.

Cole went hard, väga haige bänger. Midagi erilist ma siit lüüriliselt ei leidnud, ma üritasin, aga ei suutnud.

Olenemata sellest, on see lugu väga kõva ning kindlasti klubides hea turn-up laul.

8/10

6. Fire Squad

Hnnnnnnnng. Teine parim laul siin albumis, fo sho’.

Flow on aeglasem, kui eelnevatel lauludel, kuid väga mõnus tune on ikkagist, mulle selline Cole meeldib.

Lüüriliselt on see laul..mõistatus.

Esimese kahe verse mõte on selge, Cole is here and hes going hard. Teda ei koti need wack-ass räpparid.

Kolmas verse tekitab dialoogi nädalaid ma arvan. Terve verse keskendub sellele, kuidas valged on räpi ära varastanud.

Macklemore, Eminem, Justin Timberlake. Reference ka sellele, et Iggy nomineeriti Grammyle. Ta sai aru, miks see juhtus. Esimeste värsside seas tuleb juba välja, miks.

“History repeats itself and that’s just how it goes

Same way that these rappers always bite each others flows

Same thing that my nigga Elvis did with Rock n Roll

Justin Timberlake, Eminem and then Macklemore

While silly niggas argue over who gon’ snatch the crown

Look around, my nigga, white people have snatched the sound”

Ma ei saa aru, miks tal sellega probleem on. Muusika ei kuulu kellelegi ning ei peakski.

Kuigi jättes viimase verse sisu mainimata on see laul ikkagi banger ja kellele ei meeldiks selline Cole.

9/10

7. St Tropez

Mulle absoluutselt see beat taga ei meeldi, ei oska põhjendada, lihtsalt ei meeldi.

Lüüriliselt võtab Cole ette selle “Hollywood dreami” ning näitab kui klišee bullshit see tegelikult on.

7.5/10

8. G.O.M.D

Selle albumi parim lugu, vaieldamatult.

Siin on kõike.

Instructions:

1) subwoofer tööle

2) blow the shit out of it

See bass seal taga on amazing ning tõmbab haigelt käima.

Enesekindel J. Cole, kes ei karda neid pussy-ass neegreid, tema on tema.

“When I’m in LA, im the best in the west.” – Tal on pohhui, ta pole isegi Westist, aga kui ta on seal, on ta parim.

Selle ühe reaga saadab ta terve Top Dawg Entertainmenti persse ning ütleb kui hea ta on. Huvitav, kas Kendrick või keegi vastab ka sellele? Would sure hope so.

Ma ei oska kommenteerida seda laulu rohkem, pange käima ning nautige seda.

9.5/10

9. No Role Modelz

Arvatavasti kõige chillim lugu tervel albumil, beat on mõnus ning J. Cole flow on pea perfektne.

J. Cole esimeses verses räägib sellest, kuidas tal ei olnud nö role modeleid, tal ei olnud eeskujusid, aga vaata kus ta on.

Ta on Prince Cole, ta on raw talent, keda kotivad role modelid. Ta võib Hollywoodi minna ja võtta ööga läbi 5/6 hoora, sest ta fucking saab. Samuti võtab ette ta nö hoorad, kellel pole otsest eesmärki, kes ei tea, mida nad teevad. Ta räägib, kuidas neil pole ka role modeleid olnud, aga Cole neid ei taha, ta tahab paremat, reaalsemat. Contradictib ennast mõne punktiga, aga üleüldiselt on tegu väga mõnusa looga, mida võib igal hetkel käima lükata ja nautida.

8.5/10

10. Hello

Üks kõige emotsionaalsemaid lugusid tervel albumil. Väga hea build-up on, alustab vaikselt sellega, kuidas ta igatseb ühte tüdrukut minevikust. Ta tahaks tagasi kokku saada, aga tal on lapsed nüüd ja ta ei teaks kuidas selle kohustusega hakkama saada.  Mulle tundub, et Cole oleks nagu kõnes selle endise tüdrukuga, ta tahab tema tähelepanu, aga ta ei saa seda. Ta ütleb korduvalt “Hello?”, aga ta ei saa vastust.

Hiljem tuleb välja sellega, kuidas kõik, mis minevikus on olnud, on juba juhtunud ja pole enam mõtet tagasi vaadata. It already happened, get over it. Sa ei saa muuta seda, mis sa oled teinud, kõik on tehtud ja see on juba nö kivis.

8/10

11. Apparently

Classic “Thanks mom” lugu. Cole läks ülikooli, tal on kõik hästi, ta leidis uue tüdruku, ta hoiab oma pead kõrgel, kõik on fucking chill. Ta tänab teda, kui mitte keegi ei uskunud temasse, siis ta ema ikka uskus. Ta kahetseb, et ta oli nii isekas, kui ema juures veel elas. Ta ema andis kõik tema jaoks, aga ta ei saanud sellest aru, vahel saame me kõik liiga hilja sellest aru. Mothers love is the best nagu näha.

8/10

12. Love Yourz

Meenutab Kendricku Lamari “I” sisu poolest, vaib/beat on palju kurvem.

Ta tahab öelda inimestele, et regardless, mis sitast sa parasjagu läbi lähed, It’s okay, kõik on korras.

Armasta iseennast, armasta enda elu, ära ole depressiivne, sinu elust ei ole midagi paremat. Kõik on tšill sul. Ära kadesta teisi, hooli endast ning enda lähedastest, sest nemad on tähtsad. Cole oli meiega samas olukorras, tal olid ka rasked ajad, aga nüüd ta on siin. Jagades meile kõigile head muusikat ning olles üleüldse tšill.

“No such thing as a life better than yours.”

Mulle sellised lood meeldivad, kõigil on tujutõstmist vaja ju.

8.5/10

13. Note to Self

See on see endgame, kind of nagu “Bound 2” Yeezuses.

Cole on arusaanud, mis tegelikult on tähtis. Fuck material values, fuck everything. Kõik mis siin maailmas tähtis on, on armastus. Mitte miski muu ei loe, miski siin maailmas ei kesta nii kaua, kui armastus.

Love is #1

That’s it.

Edasi läheb see “laul” pigem oma fännide, kõikide, kes teda on aidanud siin teel jne tänamisele. Neil kõigil on oma roll tema edus olnud ning ta on forever grateful selle eest. Ta ei oleks seda üksi suutnud teha.

Temaatika –

Laulude all sai päris pikalt räägitud, aga võtaksin ikka siin kokku selle.

Terve album võttis väga ühtse suuna. Album algas sellise stseeniga, et Cole pole õnnelik, ta ei tea miks, ta ei tea, mis teda õnnelikuks suudab teha. Ta avastab ennast, kui isikut selle albumi vältel. Ta kasvatab omale enesekindlust, ta läbib erinevaid faase, kus miski muu teda ei huvita, kui raha ja muu, elupõletamine põhimõtteliselt. Lõpuks kulmineerides sellega, et ta avastab, et tegelikult õnn, kui selline on tema ees koguaeg olnud, ning õnne ei too raha ega naised vaid armastus. Armastus on see ainukene tõeline asi.

8.5/10

Production –

Produktsioon sellel albumil ei olnud midagi hämmastavat, aga ta ületas mu ootused. J. Cole ja kõik teised produtsendid sellel albumil on teinud head tööd. On võetud inspiratsiooni erinevatest allikatest. Alustades väga mõnusate jazz soundidega minnes edasi väga tugevate bängeriteni. Kuigi isiklikult, mulle meeldib, kui album üleüldiselt võtab läbiva suuna produktsiooni poolest albumil, saadi sellega väga hästi hakkama.

8/10

Kokkuvõtte –

Terve album oli väga consistent.

Kokku suudeti panna väga häid teemasid puudutavad laulud kombineerides vägeva produktsiooniga. Võttes ka sisse J. Cole imelise flow ning laulu hääle on suudetud hakkama saada väga hea albumiga, mille personaalselt paneksin mina 2014 Album of the Year kandidaadiks. Kui miski seisab vastu, on see Run the Jewels 2.

Mul on väga hea meel, et J. Cole on suutnud lõpuks välja panna oma esimese tõsiselt hea albumi. Ta on hea räppar, kellel on see talent olnud koguaeg.

Kokkuvõtvalt paneksin albumi hindeks 8.5/10

– yung tanel

https://twitter.com/yungtanel

http://www.last.fm/user/cashmoneytanel

yung tanel x rchrd

Tartu/Kuressaare

Räpimaailma kõige kurjem duo (blogimises) on siin.

yung tanel x rchrd muudavad teie maailma, me näitame teile, mis on hea räpp, jagame teile seda igas mastaabis, East Coastist Rootsini välja, sa juba tead.

Review’d, uudised and the whole shabang, brought to you by us. Kvaliteediga, sest muidu ei oleks pointi.

Mina (Tanel) olen kuulanud räppi ning hip-hopi juba vaikselt üle 7 aasta. Alustasin Snoop Doggi, 50 cendi ning Em’iga. Vahel ikka blästin Eminemi või 50 centi, aga repertuaar on drastiliselt muutunud. Kuulan karmi drilli Chicago tänavatelt kuni Yung Leanini välja, põhimõtteliselt kõike millel on kõla. Räpp on mu elu muutnud, määral mida te ei usuks. Kanye Westi “808s & Heartbreak” ja “My Beautiful Dark Twisted Fantasy” on aidanud mul end avastada suurtel määradel, leida mõtet asjadel. Ma armastan räppi ning ei lõpeta selle armastamist kunagi, tegu on arvatavasti ühe kõige innovaatilisema muusikažanriga üldse.

Top 5 albumid/mixtaped:

1. Kanye West – My Beautiful Dark Twisted Fantasy

2. Kendrick Lamar – Good Kid, M.A.A.D city

3. Joey Bada$$ – 1999

4. Yung Lean – Unknown Memory

5. Nas – Illmatic

Eks ka mina, rchrd olen juba lapsepõlvest räpiga kokku puutunud. Eminemi, ning ka Eesti räpi hiilgeajal sai seda oma odavatest arvutikõlaritest ikka palju blästitud. Omal ajal kuulasingi praktiliselt kõiki nn mainstream hitte, kuid hip-hoppi süvenemine sai alguse aastal 2013. Minu punk rocki faasi lõpetas minu kõigi aegade lemmikalbum – Danny Browni „XXX“. Peale seda elumuutvat, valgustavat teost hakkas minust tõeline hip-hop head saama. Üritan alati olla muusika suhtes vabameelne ning kõigele võimalus anda, seetõttu kuulangi sügavamate ning tõsisemate teoste kõrvalt näiteks Riff Raffi või Yung Leani. Kui see kõlab hästi, hakkan ma seda kuulama.

Top 5 albumid/mixtaped:

1. Danny Brown – XXX

2. Schoolboy Q – Habits and Contradictions

3. ZelooperZ – Help

4. The Underachievers – Indigoism

5. Joey Bada$$ – 1999

Järgmist suuremat posti võite oodata 9ndal/10ndal detsembril, kus paneme suure kriitika alla J. Cole uue albumi “2014 Forest Hills Drive”.  Vahepeal postitame võib-olla mõne hea bängeri.

stay tuned and stay sad

twitter/lastfm

yung tanel:

https://twitter.com/Tanel_

http://www.last.fm/user/cashmoneytanel (suht värske)

rchrd:

https://twitter.com/basedrchrd

http://www.last.fm/user/RichuMASTERRACE